Kui keha hakkab sosistama, enne kui ta karjuma õpib
27.detsember 2024. kirjutan oma päevikusse:
“Ärkasin hilja, sest und ei tulnud… Ka toetavad praktikad jäid tegemata… Ent ma ei ole enda suhtes kriitiline.”
Sel hetkel ma veel ei teadnud, et see ei ole lihtsalt üks hommik.
See on algus.
Vaikne.
Peaaegu märkamatu.
Algus millel on oma rütm —
ja millel ei ole kiiret.
Kui vana enam ei toeta
Alguses oli lihtne selgitada.
Põhjamaa talv.
Väsimus.
Sügav koolitus, mis “vajab taastumist”.
Kõik need lood olid usutavad.
Piisavalt loogilised, et mitte sügavamale vaadata.
Ja ometi oli üks tõde, millele ma ei osanud isegi mõelda:
keha oli muutumas.
Mitte sümboolselt.
Mitte emotsionaalselt.
Vaid füsioloogiliselt.
Perimenopaus.
Sõna, mis ei olnud minu jaoks elatud kogemus.
Sõna, millel ei olnud kehas (veel) tähendust.
Ja ometi — keha juba elas seda.
Kui teadlikkus ei jõua kehani
See oli koht, kuhu jäin kinni.
Teadlikkus on olemas.
Tarkus on olemas.
Praktikad on olemas.
Aga keha… ei tule kaasa.
Ja kui keha ei tule kaasa, siis hakkab tekkima lõhe.
Ma tundsin, et midagi on valesti.
Aga mul ei olnud sellele nime.
Ja kui puudub nimi,
siis tekib segadus.
Ja segaduse kõrvale tuleb sageli kriitik.
Vaikselt alguses.
Siis valjemalt.
“Sa ju tead…”
“Miks sa ei tee…”
Ja nii tekki ring, millest oli raske väljuda.
Keha väsis.
Mõistus surus.
Sisemine pinge kasvas.
Kui vastutus libiseb eemale
Ühel hetkel märkasin midagi ebamugavat.
Kui lihtne on panna vastutus… kuhugi mujale.
Ühisvälja.
Energeetiliste muutuste.
Elu “lainete”.
See kõik võib olla tõsi.
Aga see võib olla ka viis eemalduda.
Eemalduda kehast.
Eemalduda vastutusest.
Eemalduda iseendast.
Sest keha ei ole abstraktne.
Ta ei ela “ühisväljas”.
Ta elab siin.
Praegu.
Minus.
Ja ta ei vaja seletusi.
Ta vajab kuulamist.
Kui kiirus võtab ära tundmise
Ma olin harjunud liikuma kiiresti.
Looma.
Hoidma.
Vastutama.
See oli justkui kiirtee.
Ja kiirteel ei ole ruumi tunda.
Keha muutub seal järelelohisejaks.
Ta on olemas.
Aga ta ei ole kaasas.
Ja mingil hetkel ta lihtsalt… ei jaksa enam.
Camino – esimene nihkumine
Camino rännakul tuli esimene selge taipamine:
mul on vaja eemalduda.
Mitte põgeneda.
Vaid astuda kõrvale.
Kõigest sellest, mis on “default”.
Harjumused.
Rütmid.
Keskkond.
Ja nii tuli minu ellu Guatemala.
Maa, mis oli minu jaoks täiesti tundmatu.
Keel, mida ma ei mõistnud.
Kultuur, mis ei püüdnud mulle meeldida.
Rütm, mis ei kiirustanud.
Ja just seetõttu…
ta peatas mind.
Kohtumine, mida ei saa kiirustada
Guatemalas hakkas midagi taastuma.
Mitte läbi pingutuse.
Vaid läbi lubamise.
Uni tuli tagasi.
Selgus tuli tagasi.
Keha tuli tagasi.
Ja koos sellega tuli midagi, mida ma olin kaua mitte tundnud:
inspiratsioon.
Mitte kui idee.
Vaid kui seisund.
Mis sünnib vaikselt, jääb püsima
07.02.2025 kirjutan päevikusse:
“My retreats are based on — feeling of belonging — to be part of — vulnerability — sharings — presence — awareness.”
Ma ei teinud selle “lausega” midagi.
See jäi lihtsalt sinna.
Nagu seeme, mis on mulda pandud…
ilma ootusteta.
Ja täpselt aasta hiljem, Guatemalas,
hakkas minust välja sündima retriit:
“The Alchemy of Intimacy — Where safe connection begins within.”
Mitte ükski osa minust ei mäletanud,
et need sõnad olid minus juba olemas täpselt aasta tagasi.
Kõigel on oma rütm
See on olnud minu viimase aja suurtest õppimistest.
Või õigem sõna on kehastumine.
Mitte kiirustada.
Mitte suruda.
Mitte nõuda.
Vaid märgata.
Et igal protsessil on oma aeg.
Igal taipamisel oma küpsus.
Igal loomisel oma rütm.
Ja kui ma püüan seda rütmi kontrollida…
siis ma kaotan ühenduse.
Ent kui ma luban…
siis asjad hakkavad sündima.
Loomine ei tule väljast
2025.aasta veebruaris Balil kirjutan:
“In order for us as humans to experience something new, we must create it ourselves.”
See oli väga selge taipamine.
Oodata, et elu või “energiad” midagi loovad…
on sageli lihtsalt viis mitte vastutada.
Mitte astuda sammu.
Mitte valida.
Aga loomine…
on alati kutse.
Ja see kutse ei ole kellelegi teisele.
Võib-olla see puudutab ka sind
Võib-olla sa oled kohas, kus midagi ei toimi enam.
Mitte täielikult.
Aga piisavalt, et tekitada rahutust.
Võib-olla sa tunned, et tead…
aga ei suuda rakendada.
Võib-olla su keha on juba hakanud sosistama.
Enne kui ta karjuma õpib.
Siis võib-olla ei ole küsimus selles,
mida sa veel juurde vajad.
Vaid…
kas sa oled valmis aeglustama piisavalt,
et kuulda…
mis sinus juba tahab muutuda.
Estonian 
English